Paljud aadlikud puudusid Reimsist, kui Louis IX kuningaks tehti: Flandria krahv oli pärast Bouvines'd veel vangis, Champagne krahvil oli keelatud tulla ja teised lihtsalt keeldusid tulemast. Niisuguse ametimeeste ühenduse sisekord oli väga range. Blanche andis lõpuks järele ja paavst annetas Pariisi ülikoolile privileegid. Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Pikaks ajaks jäi ta oma ema Kastiilia Blanche 'i mõju alla, kes toetas kuningriigi piiride laiendamise poliitikat. Peamine asi mis eristas linnasid sel ajal maa-asulatest oli linnades valitsenud linnaõigus.
Keskaja mungad
Kohustatud rae koosolekutel osalema või maksma puudumise korral trahvi. Linnakodanike Liikme suurus keskajal sai raad.
Linnavalitsuse moodustamine toimus valimiste teel: 1 valiti raehärrad linna lugupeetavaimate ja mõjukaimate inimeste — patritsiaadi seast naisi ei saanud valida 2 Osades linnades kaupmehed ja käsitöölised teistes oli nende valimine välistatud Rae suurus, bürgermeistrite arv ja ametiaja pikkus varieerusid.
Eesotsas olid bürgermeistrid, kellede valduses oli ka linna pitsat.
Raehärra ameti eest palka ei saadud, siiski jagasid nad omavahel teatud osa trhavirahadest ning nad olid vabastatud mõnedest maksudest.
Linnade valitsemise aluseks oli senjööri poolt antud linnaõigus, mis põhines kohalikul tavaõigusel, senjööri poolt antud privileegidel ja rae välja antud määrustel.
Linnade elu juhtis raad sks k Rat — nõukogu. Selle liikmed- raehärrad olid tavaliselt jõukad kaupmehed. Raad korraldas linnade majandust ja kaitseküsimusi, hoolitses heakorra ja vaestehoolekande eest, tegeles kohtumõistmise ja välissuhtlusega.
Linnakodanik sks k bürger oli isiklikult vaba ja täieõiguslik linnaelanik. Linnakogukonna liikmeks saadi linnas sündides või rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist.