Neil liikidel läheb suguküpsuse saavutamiseks 30—40 aastat. Kaladel ei ole võimalust enne väljapüüdmist mõistliku suuruseni kasvada ja seetõttu väheneb ka kogusaak. Laevastiku iga laeva tehniline tõhusus on vajalik eeldus maksimaalse saagi püüdmiseks. Elusressursside kasutamise probleemide kohta käivad näiteks ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklid 61, [9] Artikkel 61 elusloodusvarade kaitse nõuab kõikidelt mereriikidelt, et nad tagaksid parimatele teaduslikele tõenditele toetudes oma erimajandusvööndites tingimused, kus elusressursid ei oleks ohustatud ülekasutamise tõttu. Üle maailma on tehtud mitmeid algatusi, et informeerida tarbijat saadaval oleva meretoidu päritolust ja seisukorrast. Benjamini artikkel "Fisheries are Classic Example of the "Tragedy of the Commons"" 'kalamajandused on klassikalised ühisomanditragöödia näited' tsiteerib uurimust, mille on koostanud Quentin Grafton , Dale Squires ja Kevin J.
Kahanevad linnad
Mõiste päritolu[ muuda muuda lähteteksti ] Kahanevate linnade mõiste viitab tavaliselt metropolidelemille rahvastik lühikese aja jooksul tunduvalt väheneb. Erinevad põhjused võivad olla näiteks rahvastiku vananeminemuutuv tööstus, tahtlik kahandamine, et parandada elukvaliteeti linnas, või üleminekufaas linna arengus. Kõik põhjused nõuavad erinevat lähenemist ja oma lahendusplaani.
Hollander et al [6] ja Glazer [7] nimetavad võimalike põhjustena raudteid sadamalinnades, riigi infrastruktuuri nt kiirteed mitteväärtustamist ja suburbaniseerumist.
Pallagst [1] leiab, et kahanemine on deindustrialiseerumise tulemus, sest töökohad liiguvad linnakeskusest odavamale maale ääremaal.
Sellised arengud on toimunud näiteks Detroitismille autotööstus kolis äärelinna, kus on ruumi laienemiseks ning odavam kinnisvara. Fordistliku industrialiseerimise mudeli järgi on urbaniseerumine tsükliline protsess ning linnade ja regioonide kahanemine võimaldab lõpuks suuremat kasvu.
Linnad, mis keskenduvad liiga palju ühele majandusharule, muutuvad haavatavaks kiirete muutuste ees. Riigi omanduses olevad firmad ei pea vastu erastamisega kaasnevatele muutustele, mis viib tehaste sulgemiseni ja laiaulatusliku töötuseni.
Kaladel ei ole võimalust enne väljapüüdmist mõistliku suuruseni kasvada ja seetõttu väheneb ka kogusaak. Probleemi leevendamiseks tuleks vähendada isendite suremust ja suurendada püütavate kalade alammõõdu määra tasemeni, mis tagaks maksimaalse jätkusuutliku saagi.
Mõiste päritolu[ muuda muuda lähteteksti ] Kahanevate linnade mõiste viitab tavaliselt metropolidelemille rahvastik lühikese aja jooksul tunduvalt väheneb. Erinevad põhjused võivad olla näiteks rahvastiku vananeminemuutuv tööstus, tahtlik kahandamine, et parandada elukvaliteeti linnas, või üleminekufaas linna arengus. Kõik põhjused nõuavad erinevat lähenemist ja oma lahendusplaani. Hollander et al [6] ja Glazer [7] nimetavad võimalike põhjustena raudteid sadamalinnades, riigi infrastruktuuri nt kiirteed mitteväärtustamist ja suburbaniseerumist.
Järglaste taastootmiseks pole enam piisavalt täiskasvanuid. Sel moel ohustatud asurkondi saab kaitsta alammõõdupüügikvoodi või püügikeelu vajadusepõhise määramisega. Ökosüsteemi oluliselt mõjutav ülepüük ecosystem overfishing on puhk, kus ülepüük mõjutab ökosüsteemi tasakaalu.
Suurte röövkalade arvukuse vähenemine lõdvendab survet toiduahela madalamatele tasemetele ja sellest tulenevalt nihkub ökosüsteemi tasakaal väiksemate kalaliikide poole.
Ülepüügi näiteid[ muuda muuda lähteteksti ] Näiteid ülepüügist ja selle tagajärgedest võib leida PõhjamerestIda-Hiina merest ja Grand Banksi platoodelt Newfoundlandi saare juurest Põhja-Ameerikas. Sarnaselt muude hankivate majandusharudeganäiteks metsanduse ja jahindusegaon ka kalanduses probleemiks ühisomanditragöödia. Suurbritannia bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava BAP — Biodiversity Action Plan kohaselt on merikeel mõningates püügipiirkondades, nagu näiteks Iiri meres ja La Manche 'i väina lääneosas, peaaegu taastumatuseni ülepüütud.
Tegevuskavas on punkte, mille abil loodetakse merikeele varud taastada, kuid inimpopulatsiooni kasv ja suurenev nõudlus kala järele on küsimärgi alla seadnud nii püügikohtade stabiilsuse kui ka liigi üldise püsimajäämise.
Ohus on ka Ase vahenemise pohjused süvaveekaladnagu atlandi karekala ja patagoonia kihvkala.
EUR-Lex Access to European Union law
Süvaookean on peaaegu täiesti pime, külmumispunkti lähedase temperatuuriga ja toitainevaene elukeskkond. Selliste tingimustega kohanenud kalad on aeglase metabolismikasvu ja paljunemisega. Neil liikidel läheb suguküpsuse saavutamiseks 30—40 aastat.
Poes leiduv karekala filee on vähemalt 50 aastat vana. Enamik süvaveekalu elutseb rahvusvahelistes veteskus puudub õiguslik kaitse. Maailmapanga ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni FAO koostööna sündinud aruande väitel võiks lammutada pool maailma kalalaevastikust ilma, et muutuks püütud saagi koguhulk. Maailma kalavarude biomass on kahanenud piirini, kus saaki pole enam võimalik endises koguses püüda.
Ülepüügi tõttu kaovad meduuside suurimad konkurendid ja meduuside arvukus kasvab veelgi. Lubatavad püügitasemed[ muuda muuda lähteteksti ] Ülepüügi mõiste sõltub suuresti sellest, mida peetakse lubatavaks kalapüügi tasemeks. Bioloogilisest ja bioökonoomilisest vaatepunktist on aktsepteeritava kalapüügi taseme mõiste määratletud järgmiselt: Bioloogiline ülepüük tekib siis, kui kalasuremus on jõudnud tasemele, kus varu biomassi kasv on aeglustumas.
See tähendab, et kalu püütakse nii ruttu, et varude loomulik taastumise kiirus väheneb. Kui populatsioonide taastootmise kiirus jääb liiga madalaks, siis jõuab kätte piir, millest edasi hakkab isendite arvukus kahanema. Majanduslik või bioökonoomiline ülepüük võtab lubatava püügimäära rehkendamisel arvesse ka kalastamise maksumust.
Püügipiirkonda peetakse ülekalastatuks, kui ressursi eemaldamise kiirus ei luba enam optimaalset kasumlikkust. Laevastiku iga laeva tehniline tõhusus on vajalik eeldus maksimaalse saagi püüdmiseks. Vastusena ülepüügi probleemile on peamistes maailma kalanduspiirkondades kasutusele võetud nii ettevaatusprintsiip kui ka kontrollieeskirjade põhimõtted.