Sellist asjade käiku toetas ka religioonilooline areng, mis tõi kaasa isikliku religioossuse ning sisemise puhtuse primaarsuse välise ja üldise ees. Küsimusele, kuidas on võimalik näiteks nelisada aastat Jesajast hiljem kirjutatud teksti tunnistamine Jesaja omaks, saab vastata järgnevalt. Niisiis tuleb küsimus vana Iisraeli prohvetitest esitada uuesti. Manfred Weipperti, Martti Nissineni ja teiste uuemate prohvetluse uurijate tööde valguses on põhjust eeldada, et VT maalitud pilt Jumala tõelistest prohvetitest erineb üsna palju prohvetitest, kes ameti poolest kuningapaleedes, templites, aga võib-olla ka vabakutselistena tegutsesid vt eriti Weippert ; Nissinen ; ; Kratz Prohvetikirjanduse eksegeesimise hermeneutiline aspekt Enamuse VT prohvetite prototüüpide elamise ja tegutsemise faktis kahtlevad tänapäeval ehk vaid totaalsed nihilistid. Urmas Nõmmik , dr.
See on sündmus, mille kohta on allikaid rohkem; lisaks sellele on teada, et Iisrael ja selle pealinn Samaaria juba langesid Süüria-Palestiina ülestõusuna — tuntud sündmus oli katastroofiliste tagajärgedega, sest koalitsioon ei õnnestunud, vastuolud naabritega hoopis süvenesid ning assüürlased lõikasid ära hulga Juuda territooriumi.
Teine väga mõjukas paradigma muutus on mõnekümne aasta jooksul pea peale pööranud Iisraeli ajaloo uurimise, sest arheoloogilised leiud ei kinnita alati VT pakutavat ajaloonägemust. Kolmas tasapisi toimunud, ent põhimõtteline muutus puudutab VT tekstide tausta, mille puhul üha rohkem selgub nende tihe side piiblivälise kirjandusega.
Jeruusalemma pääsemise piiramisest on isegi VT kuulutanud puhtaks imeks 2Kn — Sellise välispoliitiliselt ülipingelise ja väljakannatamatu olukorra taustal on õnnetusekuulutus ju tegelikult loogiline vrd Müller Niisiis tuleb küsimus vana Iisraeli prohvetitest esitada uuesti. Üks on kindel, midagi pidi olema prohvetites nii mõjus, karismaatiline, ühiskonnast sõltumatu või Jumala kutset väljendav, et neist jäi ajalukku ja VT kirjandusse selline jälg.
Ja siin tasub meelde tuletada Uku Masingu häält, kelle jaoks oli prohvetlus üks kesksemaid uurimisteemasid vrd Nõmmik Ehkki Masingu prohvetluse käsitlusi on parem mõista Tema käsitlustes on prohvet keegi, kes ei saa teisiti kui vastata jumalikule kutsele ja täita jumalikku tahet; VT prohvetid, sealjuures Masingu arvates mitte kõik, kellel on oma raamat, on ainsad genuiinse Jahve usundi esindajad. Masingu järeldused klapivad põhimõtteliselt Weipperti definitsiooniga, ehkki mitte detailides, ent Masing juhib tähelepanu sellele, et jumalikku häält prohvetites ei tohi religiooniloolise uurimise käigus unustada.
Nii tuleb tõdeda ka Jesaja puhul: kui ka ollakse õukonnaprohvet ja oma leivaisale ehk kuningale ei oleks justkui võimalik üldse midagi ebameeldivat teatada, ei saa mööda tõsiasjast, et ka õukonnaprohvet suhtles numinoosse jumaliku maailmaga ja pidi esmalt sellele alluma. Näiteks negatiivsest vastusest jumaliku tahte järelepärimisele ehk negatiivsest oraaklist ei pääsenud ka kuningas mitte. Prohvetikirjanduse eksegeesimise hermeneutiline aspekt Enamuse VT prohvetite prototüüpide elamise ja tegutsemise faktis kahtlevad tänapäeval ehk vaid totaalsed nihilistid.
Vähe sellest, et ka kõige kriitilisemad uurijad suudavad prohvetikirjanduses tuvastada ütlusi, mis pärinevad prototüübi enda suust või tema lähikonna üleskirjutustest, lisaks tuleb ikka meelde tuletada Kas on voimalik suurendada liikme kirjatundja, et niisugune hulk suulist Milline paksus on mehi liikmed kirjalikku pärimust ei saa tekkida tühja koha peale.
Ent tunnistada tuleb ka seda, et lõviosa prohvetiraamatute tekstist on pärit hilisemate kirjutajate ja interpreteerijate sulest. Küsimusele, kuidas on võimalik näiteks nelisada aastat Jesajast hiljem kirjutatud teksti tunnistamine Jesaja omaks, saab vastata järgnevalt.
Esiteks ei tuntud vanadel aegadel mitte tekstide autorlust, vaid autoriseerimist, ehk paljud tekstid muutusid aja jooksul nii tähtsateks, pühadeks, ajatuteks, et nende puhul ei olnud võimalik arutelu teemal, kes nimelt kirjutas.
Esmane allikas sellistele autoriteetsetele tekstidele oli alati Jumal, sealt edasi erilised isikud, kellele Jumal on usaldanud oma sõnumi. Viimased olid enamasti prohvetid või prohvetlikud. Seega sai ükskõik millise püha teksti kirjutajaks olla vaid keegi neist, mis siis, et mõni lõik lisati alles mõne autori üle mõtiskleva lugeja või kuulaja poolt kaasajal.
Teine asjaolu, mida tuleb VT ja ka prohvetikirjanduse puhul arvestada, on selle elavus ja voolavus kuni kanoniseerimiseni alles ajaarvamise vahetusel. Vanematelt põlvkondadelt pärit tekstis sisalduv Jumala sõnum vajas üha uut ja uut seletamist ja eksegeesimist kaasaegsetele.
Seega ei mõistetud tekstide muutmist ja täiendamist iialgi muutmisena, vaid ikka kommenteerimisena. Sõnumis kui sellises ei muutunud midagi, küsimus oli vaid ajastu muutumises, mis vajas kunagi antud sõnumi reinterpreteerimist.
Seega on teoloogilises ja religiooniloolises mõttes nii prohvetite endi kuulutus kui ka hilisemad täiendused ühtemoodi olulised, sest kõik nad on tunnistused Jumalast ja tema manitsustest ning tegudest nagu ka teoloogide refleksioonidest oma kaasaja üle.
Reinterpreteerimisele lisaks tuleb arvestada ka tuntava tekstide ümbervormimisega. Kui kirjandus- ja redaktsioonikriitika on eristanud lugematu hulga hilisemaid täiendusi ja modifitseerimisi, siis kaanoni- ja vormilugu näeb üha rohkem arengut lihtsaist prohvetiütluste kogumikest keerulise, ent kindlatele põhimõtetele tugineva struktuuriga raamatuni. Selliseid struktuure on moodustatud elavalt eksiili ajal, sest drastiliselt muutunud olukord nõudis pühadelt tekstidelt uusi vastuseid, veelgi elavamalt Pärsia ja mõneti isegi veel hellenistlikul ajal, mil uue kuninga ja kuningriigi ehk Messia ootus ning jumalakartlike pääsemise ehk õiglase tasu ootus saavutasid haripunkti.
Sellist asjade käiku toetas ka religioonilooline areng, mis tõi kaasa isikliku religioossuse ning sisemise puhtuse primaarsuse välise ja üldise ees.
Probleemipõhise õppimise võimalikkusest kirikus
Ning see omakorda tõi kaasa kirjutamis- ja komponeerimistehnikate rikastumise. Nagu on arvanud Sweeney57 jmvõidi Jesaja raamatu tekste kasutada eksiili ajal või vahetult selle järel palju liturgilises kontekstis, ent raamat oma praegusel kujul on segu teoloogiast, liturgilistest tekstidest ja kirjatarkusest, mis reinterpreteerib suuresti sõnumit Juuda provintsi elanike jaoks 5.
Meie jaoks kehtib seega: kui vanemat prohvetikuulutust on nii intensiivselt tõlgendatud kirjutajate kaasaegsetele, siis võime ka meie rahumeeli seda teed jätkata. Näiteks nii, nagu Uue Testamendi tekstide kirjutajad on prohvetikirjandust tõlgendanud. Küll on aga meie ajastul üks eelis: oleme viimasel paarisajal aastal omandanud piiblikriitilise vaateviisi ning avastanud, et kirjakohti ei saa teiste suvaliste kirjakohtadega vabalt valitud viisil tõlgendada, vaid et kirjakohtade omavahelistes suhetes valitseb teatud loogika.
Seda loogikat aitab selgitada tekstide kirjutamise ajaline suhe ning taust. Kui meil on aimu, mida on öeldud varem, mida hiljem, milline õnnetusekuulutus on välja kasvanud õnnetusest, milline eelnenud sellele, milline õnnekuulutus tahab manitseda, milline lootust anda, siis on meie piiblimõistmine ja -tõlgendamine kvaliteetsem, meie endi huvides kvaliteetsem.
Das alte Testament Deutsch Kratz, Reinhard G. Müller, Reinhard Ausgebliebene Einsicht. Biblisch-theologische Studien Mesopotamian, Biblical, and Arabian Perspectives.
- Probleemipõhise õppimise võimalikkusest kirikus - Eesti Kirik
- Tegemist on meetodiga, mis tugineb situatsioonidele ehk probleemidele, mille lahendamise kaudu omandavad õppijad teoreetilised teadmised.
- Vana Testamendi prohvetlusest kaasaegse uurimise taustal | K&T
- Tervise kohta Kuidas suurendada Video Dick
SBL Symposion Series With contributions by C. Seow and Robert K. Ritner, ed. Peter Machinist.
Leiden, Boston. Uku Masing Koost Arne Merilai. Tartu, 86— Sweeney, Marvin A. With an Introduction to Prophetic Literature. The Forms of the Old Testament Literature Grand Rapids, Michigan. Wagner, Thomas Gottes Herrschaft. Eine Analyse der Denkschrift Jes 6,1—9,6.
Vana Testamendi prohvetlusest kaasaegse uurimise taustal
Supplements to Vetus Testamentum Leiden et al. Festgabe für Karlheinz Deller zum Februar Gerlinde Mauer, Ursula Magen, Hgg. Alter Orient und Altes Testament Kevelaer, Neukirchen-Vluyn, — Urmas Nõmmikdr.
Tegemist on meetodiga, mis tugineb situatsioonidele ehk probleemidele, mille lahendamise kaudu omandavad õppijad teoreetilised teadmised. Õppijat julgustatakse tegutsema oma õpi- ja mõttetegevust suunava asjatundjana, sest juba õpingute algstaadiumis käsitletakse tõsielujuhtumeid, mille kaudu jõutakse teoreetiliste mudeliteni.
Praktikas näeb see välja nõnda, et väiksele rühmale üliõpilastele tutvustatakse juhtumit, mida ei ole võimalik lahendada otseselt varasematele teadmistele tuginedes. Ajurünnaku käigus tõstavad rühma liikmed esile probleemiga seonduvaid ideid, mida hiljem selekteeritakse ja süstematiseeritakse. Siis määratletakse õpieesmärgid ning järgneb iseseisva õppimise periood, mille vältel üliõpilased otsivad kirjanduse abil või erinevaid loenguid külastades vastuseid küsimustele, mis lähtuvad ühiselt seatud õpieesmärkidest.
Pärast seda tuleb rühm uuesti kokku, et kasutada kogutud teadmisi probleemi lahendamiseks. Probleemipõhise õppimise üheks eeliseks peetakse seda, et hilisem tegutsemine oma erialal või tööpostil eeldab samasugust lähenemist.
Mis tahes ametis või elusituatsioonis ei oodata meilt enamasti kogutud teadmiste teoreetilist reprodutseerimist, vaid konkreetsete juhtumite või probleemide lahendamist. Meenutagem kas või möödunud pühapäeva evangeeliumi — kirjatundja, Moosese Seaduse ekspert, tuleb Jeesuse juurde probleemiga: «Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu? Töö kogudusevaimulikuna ja praostina on mulle õpetanud, et kiriklikus kontekstis on probleemidest kõnelemine üksjagu ohtlik tee.
